Oli aasta 1996 ja mina käisin siis 2. klassis. Eesti keele tunnis oli koduseks tööks jäetud ümberjutustamine ja ma nägin kurja vaeva, et sellega maha saada. Ei, mitte sellepärast, et ma ei oleks osanud, ma kartsin… Kartsin järgmist päeva, eesti keele tundi, õpetajat, klassikaaslasi… Pärast hulka higi ja pisaraid sain ma loo selgeks, aga sellega minu lugu veel ei lõppenud. Järgmisel hommikul, kui tuli minu kord astuda klassi ette õpitud lugu jutustama, muutus ruumis kogu õhkkond, muutus õpetaja, muutusid klassikaaslased – taas võttis minus võimu hirm esinemise ees… Täna olen ma näitleja, kes on juba 11 aastat lavalaudadel suuremate ja väiksemate publikuhulkade ees üles astunud.
Kellel meist ei oleks mälestusi õudu ja ängi tekitanud esinemise-eelsetest nägemustest ja närveerimisest? Või mõnest koosolekust või ühistegemisest, mis ei ole ammu enam ühine tegutsemine, vaid parimal juhul korrastatud kaos? Mina olen endale need mälestused lahti mõtestanud ning aitan teistel elada ja tegutseda nii, et selliseid mälestusi tekiks üha vähem.